fbpx

Ma ei ole tükk aega kirjutanud. Tegemist ei ole loomekriisiga, pigem vastupidi, tööd jagub piisavalt nii enda loomisprotsessis ja ka tellimuste hulgas. Peale pikka lastele pühendumist on ülimalt mõnus eneseteostusega tegeleda ja vahepeal ka juhe seinast tõmmata ja puhata. Suvi on ju täistuuridel käima veerenud. Viimasest kirjutisest on pea kuu möödas ja ma olen selle aja jooksul mõtteid kogunud, õigem oleks vist öelda, et palju oma inimestele mõelnud.

Minu inimesed on minu perekond, sugulased, sõbrad, koostööpartnerid ja otse loomulikult kliendid. Mul on vist kõigiga vedanud, sest kõikide eelpool nimetatutega on mul väga mõnus ja meeldiv kokkupuude. Igaühega omamoodi, aga üldkokkuvõttes ülimalt mõnus. Kuidagi on nii läinud, et Varna toimetustega seotult olen suhtlemise kohalt eriti lahti läinud. Mitte, et ma eelnevalt oleks selline vaikselt nurgas konutaja olnud, aga täiesti võõraste inimestega ma vabalt vestlema ei kippunud.

Perekonda olen varemalt ka erinevatesse postitustesse seganud ja põhjusega. Osalt lugejas ja kliendis koduse tunde tekitamiseks ning enda tutvustamiseks, osalt ka lugeja veenmises, et Varn, see olen mina – Mariliis. Tegelikult on see ka minu perekond, eelkõige minu abikaasa, kes mind jätkuvalt tegemistes väga toetab ja inspireerib, innustab ja annab nõu ning vajadusel ka oma mehelikud puutöö-kruvikeeramise-koormavööpingutamise oskused letti lööb. Lapsed mind muidugi eriti ei aita, pigem tekitavad tööd juurde, sest tööruumi valmimise tõttu olen endiselt terrassil toimetamas ning seal on varju all ka minu tööd. Kahjuks on tööpinna lähedal ka liivakast ja liiva, mulda, umbrohtu leian kapikestest ja riiulitelt ülepäeviti. Teinekord sõidetakse rattaga mööda ja lüüakse nii muuseas ka mõni tou pooleliolevale valgeks värvitud asjale, see ajab muidugi meeleheitele ja kurjaks, aga võtan seda kui kooli. Lapsed õpetavad mulle tegema tööd pidevas segajate jadas, nende viperuste ja pahanduste takistusrajast läbi tulemine teeb ainult tugevamaks. Ja noh, nad on ikkagi teinekord nii üliägedad ja armsad.

Koostööpartneriteks pean ma kontakte, kelle käest tulevad mu töövahendid. Enamasti on nad täiesti võhivõõrad inimesed ning teinekord on nad ka veidi torisevad ehituspoe onud, aga iga erinev inimene aitab mul tunda erinevat tüüpi inimsesi ning väga paljude osas olen jõudnud arusaamisele, et sarnaste huvidega inimesed on ka sarnaste iseloomujoontega. Olgu see värvipoe klienditeenindaja, kellele võid ukse vahelt hõigata, et tahad meilile arvet ka või poe omanik, kes on nõus vabal päeval tunnikeseks kohale tulema, et sa oma tellitud värvid kätte saaks või uute põnevate värvide maaletooja, kellega sa klikid kohe esimesest kirjavahetusest või tegija Hiiumaalt, kes kõikide raskuste kiuste ajab oma asja ning ei karda seda suurelt teha. Ja koostööd saab ka teha kaaskäsitöölistega, kes õhinaga Facebooki postitusi jagavad, sest nad teavad kui raskelt tuleb mikroettevõtja teenistus, eriti veel kõige alguses. Viimaste hulgas on spa-võlureid ja karbimeistritest kunstnike. Koostööpartnerid on minuga sarnases olukorras, kes edukas, kes alles alustanud, aga me salaja mõistame üksteist, sest me kõik oleme tööandjateks iseendale ning peame oma teenituga leiva lauale tooma.

Noh ja kliendid, oi kuidas ma teid armastan! Igat üht ja päris ausalt. Ma olen tänulik, et minuni on jõudnud, küll veel käputäis, väga mõnusaid inimesi. Iga uus kontakt on väga vahva. Minu kliendid on minu nägu, sest muidu neile minu töö ei meeldiks. Ilmselt sellepärast on mul nendega väga lihtne suhelda ning on ette tulnud olukordi, kus klient lõpetab minu alustatud lause ja vastupidi. Kui kliente ei oleks, ei oleks ma ilmselgelt siin praegu kirjutamas, sest siis oleks ka minu väikest mikroettevõtet.

Marten block
Minu väike inimene

Lisa kommentaar

Ostukorv

Back to Top